Vanaema köögist NOK NOKI peakokaks: saa tuttavaks Nawaporn Sukprasertiga

28.10.2026

Tumeda pea ja valge kokajakiga Tai mees vaatab restoranis muigega kaamerasse.

Alates selle aasta oktoobrist juhib NOK NOKI köögitiimi Nawaporn Sukprasert. New, nagu kolleegid teda kutsuvad, on restoranis töötanud juba neli aastat ning tunneb meeskonda, külalisi ja nende eelistusi läbi ja lõhki, mistõttu oli peakoka roll tema jaoks igati loomulik järgmine samm. Saame New’ga lähemalt tuttavaks!

Nawaporni jaoks on kokkamine alati tähendanud enamat kui lihtsalt toidu valmistamist – see on side koduga. Vanaema käe all söögitegemist armastama hakanud ja rahvusvahelises keskkonnas oma oskusi täiendanud New’d innustab soov pakkuda ehedaid maitseid. Just neid Tai koduköögi maitseid ja selle rikkalikku mitmekesisust plaanib ta nüüd tutvustada ka NOK NOKI külalistele.

Kuidas sinust kokk sai?

Mulle meeldis kokata juba lapsena. Mu vanaema armastas söögitegemist ja valmistas alati kõigile midagi head. Iga kord, kui ta süüa tegi, aitasin teda ning aja jooksul kasvas ka minus samasugune armastus kokkamise vastu. Vanaema kutsus mind alati Chef – kokk – ning iga kord, kui ta nii ütles, innustas see mind süüa tegema. Mulle meeldib näha, kui minu valmistatud toit teeb inimesed õnnelikuks.

Esialgu mulle lihtsalt meeldis oma perele süüa teha, kuid tol ajal ei osanud ma end veel kokana ette kujutada. Teadsin, et armastan kokkamist, aga ei olnud kindel, kuidas sellest töökoht kujundada. Seetõttu otsustasin õppida turismi- ja hotellimajandust ning omandasin ärijuhtimise magistrikraadi. Arvasin, et see annab mulle tulevikus rohkem võimalusi.

Praktika ajal luksushotellis So Bangkok oli mul võimalus jälgida kokkade tööd hotelli köökides. Mõnikord aitasin neil isegi tooraineid ette valmistada. Hakkasin kokkamisse teistmoodi suhtuma. Mulle avaldas muljet, kui palju vaeva ja tähelepanu kõik oma töösse panid – mitte ainult selleks, et toit maitseks hästi, vaid ka selleks, et see taldrikul ilus välja näeks. Samuti sain aru, et köögis töötamine pole alati lihtne. Pidevalt tekkis ootamatuid probleeme ning kõik pidid kiiresti mõtlema ja lahendusi leidma.

Kõik see pani mind tundma, et kokatöö on küll keeruline, kuid samas huvitav. Mõtlesin endamisi: miks mitte proovida?

Just siis muutus kokkamine minu jaoks enamaks kui lihtsalt meeldivaks ajaviiteks. Hakkasin mõtlema, et võib-olla see ongi see, mida ma oma elus tegelikult teha tahan.

Milline on sinu esimene toiduga seotud lapsepõlvemälestus ja kas on mõni Tai roog, mis meenutab sulle eriti kodu?

Tais tähistatakse igal aastal aprillis Songkrani festivali. Iidse traditsiooni kohaselt valmistab iga pere toitu, mida templis buda munkadele annetada, ning minu pere polnud erand. Tavaliselt tegime riisinuudleid kookospiimas valmistatud kalakarriga, hakklihaga sealihasalatit ja kleepuvat riisi mangoga.

Kõik need road on minu pere köögis olulisel kohal, kuid igaühel neist on oma tähendus. Näiteks sümboliseerivad nuudliroad pikka iga ja head tervist, sealihahakklihaga salat (Larb Moo) aga jõukust ja õnne. Kleepuv riis mangoga on populaarne seetõttu, et aprill on Tais mangode hooaeg ning sel ajal on saadaval palju küpseid mangosid. Seepärast valmistatakse neist alati kleepuvat riisi mangoga või mangomarmelaadi.

Vanaema tegi alati süüa, mina ja mu nõbu aitasime teda. Nii õppisime tundma erinevaid toiduaineid ja maitseaineid. Tegime seda igal aastal kuni 2010. aastani, mil nõbu õnnetuses suri. Iga kord, kui süüa teen, meenub ta mulle.

Kuid roog, mis mulle alati kodu meenutab, on vokitud kurk hakkliha ja munaga. Kui olin laps, pidi ema varahommikul tööle minema ja tal oli alati liiga kiire, et midagi keerulisemat süüa teha, ja seetõttu tegi ta seda väga sageli. Selle valmistamiseks kulub vähem kui kümme minutit, kuid see on väga maitseküllane. Armastan küüslaugu, seahakkliha, munade ja kurgi praadimisel tekkivat aroomi. Maitse on magus, soolakas ja sugugi mitte vürtsikas.

Eestisse kolides valmistasin seda rooga sageli, kui koduigatsus peale tuli, kuid see ei maitsenud kunagi nii hästi kui ema tehtu.

Tumeda pea ja valge kokajakiga Tai mees hoiab käes õlgedest korvi, kus sees on tšillid, ühe tšilli on ta asetanud kelmikalt suu lähedale.

Mis tõi sind Euroopasse ja Eestisse?

Sain selleks võimaluse tänu peakokk Kamphan Pakdangphanile, kes oli varem minu ülemus NOK NOKIS. Ta valis mind endaga koos töötama, sest olin talle varem rääkinud oma unistusest saada kokaks ja töötada välismaal, nagu tema oli teinud.

Tundus, et saatus oli minu poolel. Vähem kui kuus kuud hiljem sain telefonikõne, milles öeldi, et Eestis asuvasse NOK NOKI restorani otsitakse töötajat. Võtsin pakkumise kõhklemata vastu ja ütlesin, et olen valmis.

Kõik juhtus väga kiiresti. Kuu aja jooksul olin juba Eestis – riigis, millest polnud varem kuulnudki. Saabusin talvel ja nägin esimest korda elus lund. Olin nii õnnelik! Mulle meeldib külm ilm – eriti kuna tulen Taist, kus on nii palav. Mu pere tegi isegi nalja: „Ära unusta meile natuke lund kaasa tuua!”

Muidugi hakkasin siin mõne aja pärast mõistma, kui külmad ja pimedad Eesti talved tegelikult olla võivad. Mõnikord ärkan üles, vaatan õue, kus on ikka veel pime, ning mõtlen: „Kas tõesti on juba aeg tööle minna?” Aga ootan talve igal aastal endiselt, sest armastan lund nii väga.

Üks asi, mis mind alguses üllatas, oli see, kui tõsised eestlased tundusid. Mäletan, kuidas naeratasin poes inimestele, kuid nad ei naeratanud vastu. Mõnikord mõtlesin isegi: „Kas nad on minu peale pahased?”

Ühel päeval palusin aga poes ühelt töötajalt abi. Ta nägi väga tõsine välja ja ma olin veidi närvis. Kuigi me ei saanud teineteisest eriti hästi aru, püüdis ta tõesti mind aidata. Kui olime lõpetanud, naeratas ta mulle. See väike hetk tegi mind väga õnnelikuks! Mõistsin, et inimesed ei näita alati oma lahkust naeratusega, kuid see ei tähenda, et nad poleks lahked. Mõnikord tuleb lihtsalt võtta veidi aega, et neid tundma õppida.

Olen nüüdseks elanud Eestis neli aastat ja ausalt öeldes ei kujutanud ma kunagi ette, et jään siia nii kauaks. Nende aastate jooksul olen palju õppinud. Olen õppinud eesti keelt, tutvunud kolleegide kaudu kohaliku kultuuriga ja osalenud üritustel. Mulle tõesti meeldib Eesti ja selle inimeste kohta uusi asju avastada.

Tai ja Eesti toidukultuurid on üsna erinevad. Kas Eestis elades ja töötades on mõni kohalik tooraine või toidutraditsioon sind üllatanud või inspireerinud?

Kui küsida, milline Eesti toit mulle kõige rohkem meeldib, siis vastaksin kindlasti: hapukapsas!

Proovisin seda esimest korda jõuluturul. Tellisin roa, mille juurde pakuti hapukapsast, kuid alguses otsustasin seda mitte süüa, sest arvasin, et see ilmselt pole minu maitse. Tavaliselt ei ole ma suur hapendatud või marineeritud toitude fänn. Aga siis hakkas mul taldrikule jäänud toidust kahju ja mõtlesin: miks mitte proovida?

Ausalt öeldes üllatas esimene suutäis mind tõeliselt! See oli maitsev, kuid samas väga erinev sellest, millega olin harjunud. Tahtsin veel ühe suutäie võtta ja enne kui arugi sain, olin kogu portsjoni ära söönud.

Pean tunnistama, et alates sellest päevast jõuluturul on mul kodus alati hapukapsast. Söön seda isegi lisandina enda valmistatud Tai toitude kõrvale. Üllataval kombel sobivad need väga hästi kokku!

Mis puutub ebatavalistesse toitudesse, siis neid olen Eestis proovinud päris palju. Mulle meeldib uusi maitseid proovida. Olen söönud karu-, hirve- ja isegi hülgeliha! Eestlaste jaoks ei pruugi need kuigi ebatavalised olla, kuid minu jaoks olid need kindlasti midagi uut, sest Tais selliseid lihasid tavaliselt ei sööda.

Kord andis üks sõber mulle põdralihavorsti ja otsustasin sellest valmistada Tai stiilis vürtsika ja hapuka salati, mida tuntakse nime all yum. Segasin vorsti tšilli, laimimahla ja värskete Tai ürtidega. Vürtsikad, hapud ja aromaatsed maitsed sobisid vorstiga väga hästi kokku. See oli maitsev!

Kui peaksin aga ütlema, mis mulle eriti ei meeldinud, siis ilmselt kohuke. Esimest korda kohukest proovides oli selle maitse minu jaoks täiesti uus. See oli magus, kuid samas oli tunda kohupiimale omast kerget hapukust, mis erines üsna palju magustoitudest, mida olin harjunud Tais sööma. Ma ei ütleks, et see halb oli, kuid ise ma seda tõenäoliselt ei valiks.

Tumeda pea ja valge kokajakiga Tai mees kokkab efektselt vokipanni taga, kust on näha suurt tuleleeki.

Kui keegi tuleb esimest korda NOK NOKI, siis millist rooga soovitaksid tal kindlasti proovida?

Tahan külalistele näidata Tai toidu mitmekesisust ja seda, et Tai köök ei tähenda ainult vürtsikust. Tai igal piirkonnal on oma ainulaadsed valmistusviisid, koostisosad, maitsed ja eripärad. Soovin NOK NOKi menüü kaudu tutvustada külalistele Tai kööki veelgi laiemalt – sealhulgas toitusid, mida nad pole võib-olla varem proovinud.

Seepärast julgustan inimesi proovima erinevaid roogi ja neid omavahel jagama, sest see on Tai toidukultuuri oluline osa. Kui laual on palju erinevaid maitseid, saab kõike proovida. Just selleks ongi loodud meie maitsmismenüü.

Kui peaksin aga valima ainult ühe roa, siis soovitaksin midagi oma uuest menüüst: Kanang Moo Krob ehk vokitud rooskapsad krõbeda seakõhuga.

Nüüd, kui oled NOK NOKI peakokk, siis milliseid uusi ideid või muudatusi soovid restoranis ellu viia?

Soovin säilitada NOK NOKI ainulaadse identiteedi ja kvaliteedistandardid, arendades samal ajal menüüd järk-järgult mitmekesisemaks. Näiteks tahan, et NOK NOK oleks Tai restoran, kus külalistel on lai valikuvõimalus – nii roogade kui ka erinevate lihaliikide seast.

Üks esimesi muudatusi on sealiha menüüsse tagasi toomine. Sealihal on Tai toidukultuuris alati olnud oluline koht. Kasutame seda väga paljudes roogades ning mõned Tai kõige populaarsemad toidud on valmistatud just sealihast.

Mõtlen ka külalistele, kes on varem Tais käinud. Kui räägin inimestega, kes on seal reisinud, mainivad nad sageli selliseid roogi nagu Pad Kra Pao Moo Sab ehk Tai basiilikuga vokitud seahakkliha, Moo Krob ehk Tai moodi krõbe seakõht ja paljud teised sealihast valmistatud road, mida nad reisil nautisid. Olen kindel, et paljud neist rõõmustaksid, kui leiaksid mõned oma lemmikud taas meie menüüst.

Olen avatud ka mind ümbritsevate inimeste ideedele. Näiteks lisame menüüsse traditsioonilise Tai nuudlisupi, mida Tais tuntakse nime all Guay Tiew Nam. Selle idee pakkus välja Paul, üks meie tiimiliige, kes ükskord seda suppi meile valmistas. Kõigile maitses väga ja nii hakkasimegi mõtlema, et võiksime selle menüüsse võtta.

Tais on nuudlisupp üks populaarsemaid igapäevaseid roogi. Selle teeb eriliseks puljong, mis saab oma rikkaliku aroomi ja maitse aeglaselt keedetud koostisosadest, nagu köögiviljad, valge redis ning erinevad lihatükid ja kondid. Seda armastavad igas vanuses inimesed, tailased võiksid seda tüdinemata süüa peaaegu iga päev.

Minu jaoks ei tähenda peakoka roll aga ainult uute retseptide loomist. Sama oluline on tagada, et iga köögist väljuv roog vastaks alati samadele kõrgetele standarditele. Ja oluline pole ainult toit – kogu meeskond on siiralt külalislahke ning tunneb hästi nii pakutavaid roogi kui ka Tai kööki üldisemalt. Soovin, et iga külaline lahkuks NOK NOKist nii sooja elamusega, et tahaks peagi tagasi tulla ja järgmine kord ka sõbrad kaasa võtta.

Soovime New’le palju edu uues rollis ja kohtumiseni NOK NOKIS!

Neli Tai kokka seisavad restorani NOK NOK halli maakivist fassaadi ees.